Mina külastasin 9. jaanuaril kunstinäitust ” Sisse, sisse – uks on lahti”. See on kaasaja kunstinäitus, mis toimus Kumu kunstimuuseumis. Näituse autorid on Eva Mustonen, Edith Karlson ja Mary Reid Kelley. Eva Mustonen (sünd 1986) on õppinud tekstiilikunsti ja semiootikat Tartus ja Göteborgis ning skulptuuri Tallinnas, praegu elab ja töötab Tallinnas. Praegu pigem installatsioonikunstnikuna tegutseva Mustoneni loomingus domineerivad isiklikku laadi jutustused, mis räägivad teistsuguseks olemisest, ühiskonna äärealadel eksisteerimisest ja avalikus sfääris nähtamatuks muutumisest. Edith Karlson (sünd 1983) on skulptor, kelle loomingu peategelased on enamasti inimesed ja loomad. Koeri, karusid, lõvisid, linde ja teisi loomi peaks tema töödes vaatlema sümbolite, allegooriana. Figuurid Karlsoni loomingus viitavad hirmudele, mis kaasnevad nii kunstnikuna töötamise kui ka ühiskonnas toimimisega. Oma teoseid esitab ta üldjuhul installatiivselt, hõlmates kogu ruumi. Mary Reid Kelley (sünd 1979) on Ameerika kunstnik, kes peamiselt loob must-valgeid filme, mis seovad klaasikalise draama, kaasaja kirjanduse ja popkultuuri.
Üleüldiselt näitus jäi natukene magedaks. Mõned tööd olid huvitavad nt “Pere”, aga oli ka töid, mis jätsid mõtlema, mida kunstnik oli tahtnud öelda ja mis ei pakkunud mingeid emotsioone ning jätsid mu külmaks nt “Kui ma tunnen kellestki puudust, kas see näeks sedaviisi välja?”. Kuna tegemist oli kolme erineva kunstnikuga, siis oli raske näha siduvat ideed, mis kõik oleks kokku sidunud. Teosed olid kõik üksteistest erinevad stiili poolest va filmilõigud, mis olid kõik must-valged ja minu jaoks segadust tekitavad. Näituse nimi tuleneb “Õnne 13” tegelasest, kes võttis kõik rõõmuga vastu, aga näitusel oli ka töid, mis ajasid hirmuga minema nt “Viimnepäev”.
Mu lemmikteos oli “Viimnepäev”. Selle autor on Edith Karlson, kes on skulptor ja see teos on huvitav võte skulptuurist. Kui ma kõndisin esimest korda, selle teose ruumi, siis ma olin hämmingus, sest vaatepilt oli kõle. Esimesed kaks tööd olid olnud hubased, aga see oli natukene hirmuäratav. Mind haaras kohe toa valgustus. Tuba oli pime ja ainuke valgus tuli töö keskel asuvast siniselt kumavast torust. Toru ümber olid inimkeha tükid: käed, jalad, rinnad, tagumikud jne. Teos lõi tervikuna kõleda pildi, mis tõusis esile, võrreldes seda teiste töödega näitusel. Teos pani mõtlema inimeste võrdsuse ees surma silmis. Lõpuks tuleb kõigil meie viimnepäev ja see ei loe kui rikas, tark või paks sa oled – surma silmis me oleme kõik lihtsalt inimesed. Ma arvan, et pealkiri vihjab sellele ka. Teos tekitab minus seoseid ufo laevadega, sest see sinine tuli, mis nende keskel helendab, meenutab filme, kus ufo laev tõmbab inimesi endasse. Sinine tuli on minu jaoks sümbol, mis tõstab esile meie keha. Me oleme surma silmis küll võrdsed, aga keha eest tuleb ka hoolt kanda, et inimene saaks surra rahus. Töö on skulptuur, kus on kasutatud ainult sinist värvi, mis jätab külma tunde sisse ning toob esile õudsuse, mis tööga kaasas käib. Selle teose asukoht oli valitud hästi, sest eeelmised tööd olid soojad ja sõbralikud ning see andis teose külmale tundele tugevalt kaasa. Tuba oli väike ning tõi hästi esile helendava, sinise värvi. Kuna teos on ümberringi sarnane, siis ei loe, mis nurga alt teost vaadata. Autor tahabki sellega tuua välja, et ükskõik kuidas me surma ka ei vaataks, me oleme igaltpoolt võrdsed surmale.
Kasutatud materjalid: https://www.kogogallery.ee/ee/kunstnikud/eva-mustonen/ http://www.cca.ee/kunstnikud/edith-karlson https://en.wikipedia.org/wiki/Mary_Reid_Kelley
Kunsti retsensioon 