Mina külastasin 14. septembril kunstinäitust „Kuld”. Tegemist on fotograafia näitusega Fotografiskas. Näituse autor on fotograaf Sebastiao Salgado ja kuraator on ta abikaasa Lelia Wanick Salgado, kellega ta abiellus 1997. aastal. Sebastiao on sündinud aastal 1944 ning näitusel olevad tööd on pildistatud aastal 1986 Brasiilia Serra Pelada kullakaevanduses. Serra Pelada kullakaevandus oli 1986. aastal maailma suurim kullakaevandus, mis paiknes keset džunglit. Sebastiao on sündinud Brasiilias ja hakkas võtma fotograafiat tõsiselt kahekümnendates, kui ta läks World Bankiga Aafrikasse. Ta otsustas aastal 1973 jätta oma amet maha ja hakata fotograafiks. Ta teosed on must-valged ning kujutavad loodusmaastikke, inimesi ning loomi. Töö on sarnane varasematele, aga piltidel on töötavad inimesed, kes proovivad leida paremat elu kulda kaevates. Kõndides näitusele sisse tundus nagu oleksin kõndinud muuseumi. Kõik oli korrapärane ning seintel oli palju teksti ajaloost. Saalis olid seinad pruunid ning lõid kohe tunde nagu oleksin osa pildist, kus kaevan kulda koos brasiillastega. Kui varasemad kaks näitust Fotografiskas olid vähe „kergemad”, siis kohe sisse astudes oli mul raske olla. Näha oli tuhandeid inimesi, kes riskivad enda eludega, et saada rikkaks. See pani mõtlema hoopis teistmoodi, kui ülejäänud kaks näitust, sest tõi raske reaalsuse mu silme ette. Minnes Fotografiskasse mul ei olnud aimugi, et sellist näitust näidatakse ja see tuli mulle üllatusena. Hakkasin ka koheselt mõtlema Eesti peale ja kui hea siin elu tegelikult on, et me ei pea riskima enda eludega iga päev, et leida varandust, vaid saame ohutult teha tööd ja elada kvaliteetset elu. Ma arvan, et seda tahtiski Sebastiao edasi anda. Me ei väärtusta piisavalt, kui hea meie elu tegelt on ning me ei tea piisavalt, kuidas teised on valmis andma endast kõik, et vaesusest välja tulla. Lisaks tõi veel näitus välja politsei vägivalla, surnud unistused ja perede mahajätmised materiaalse heaoleku nimel.
See on üks teostest, mis oli näitusel. Teose autor on Sebastiao Salgado, aga teosel puudub nimi. Alguses peale vaadates ma märkasin mitme kümneid inimesi, kes olid pressitud tihedalt kokku, samal ajal kandes kottide viisi kive. Alles paari sekundi pärast ma märkasin, et allpool olevat meest, keda kägistati. Kohe läks juba niigi õudne vaatepilt veelgi õudsamaks. Mida kauem ma vaatasin, seda kõhedam mul hakkas, sest mehe nägu on täiesti rahulik nagu see oleks igapäevane. Hakkasin spekuleerima kas ta oli üks õnnelikest, kes ei pidanud minema kivikotiga ülesse ehk äkki leidis ta kulda ning seda proovitakse temalt jõuga ära võtta või oli see politseinik, kes kasutab enda jõudu ta peal. Teosele annab juurde, et see on must-valge (kuigi mu kaamera ja toa valgustus oli selle muutnud rohkem mulla värvi), sest see toob jõhkrust pildile. Loomulikult on see autori käsikiri, aga sellel teosel tumeduse kasutamine toob eriti vilja. See teos pole nii ruumiline nagu teised teosed näituselt, aga see võtab kõige paremini elu Pelada kullakaevanduses kokku. Käed kaelal ehk vägivald, redelitest üleskõndimine ehk raske töö tegemine enda parema tuleviku nimel ning mehe rahulik nägu, mis näitab leppimist ja harjumist olukorraga. Ma arvan, et kunstnik tahab tuua lihtsalt esile probleeme, mille all arengumaa rahvad kannatavad. Minu jaoks ta proovib laiendada meie silmaringi ning panna meid väärtustama, mis meil on ja kui palju meile on antud, sest nendele inimestele ei ole antud palju ning enamus neist ei saavutanud palju.
Lisasin ka pildi, mis võtab grandioosuse kokku.
Kunsti retsensioon 